PÕHIKOOL ON AMETLIKULT LÄBI :)

On palju erinevaid põhjuseid, miks ärgata igal hommikul vara ja suunduda pool unisena kooli. Esmalt kindlasti uute teadmiste ja oskuste omandamiseks. Siis, et kogeda uusi olukordi, õppida äpardustest, leida sõpru võib-olla isegi kogu eluks. Aga minu jaoks üks suur põhjus, lisaks eeltoodule on see, et mul on/oli parim klass. Kõik toetavad, keegi ei mõista hukka, saab nalja, alati saab kelleltki abi küsida...
Täna ei ole tavaline koolipäev. Sõbrad ja lähedased on üle kodumaa kokku tulnud, toovad lilli ja kingitusi- on põhjust tähistada. Aga kuidas ma ennast tegelikult selles lõpetamise virr-varris tunnen? Kuidas teised lõpetajad ennast tunnevad? Eks kõigil on omad tunded. Eelnevatel aastatel olen alati suvevaheaega oodanud, aga hetkel ei olegi väga mingit tunnet - suve tunnet. Koolirütm endiselt sees kuigi kalendri järgi on juba suvi. Sügisel lähen küll taas kooli, aga minu kõrval ei ole enam neid inimesi, kes on seal olnud viimased üheksa aastat. Nojah, mõned vanad klassikaaslased tulevad samasse kooli, aga kaks südamesõbrannat suunduvad teistesse  koolidesse.
Üldse on kurb tunne... kas ma ei näe neid inimesi enam kunagi? Kas me jääme veel suhtlema? Kas ma olen ainuke, kellel ei jõua kohale, et nüüd ongi tõesti kõik? Jään igatsema seda kooli, mõningaid õpetajaid, oma lemmik-lemmik inimesi ja oma armsaid klassikaaslasi. Minu klass oli mu teine perekond. Kui oli tulemas mõni väga raske töö (ajaloos/matas), siis teadsin, et ma pole üksi, minuga on koos MINU inimesed. Nad on minu kõrval ja nemad peavad ka töö tegema. Kui nemad saavad hakkama, siis miks mina peaksin kehvem olema? Miks mina ei peaks hakkama saama? Ja me saimegi, me kõik saime hakkama! Nende üheksa aasta jooksul on valatud pisaraid, oldud kurb, pettunud aga ka väga õnnelik ja naerdud südamest. AITÄH TEILE MU KALLIS 9.A!♡

9.A

1.septeber 2009, 1.A

Minu LEMMIKLEMMIKINIMESED♡ (mõned kahjuks  puudu)

Jagan teiega ilusaid pilte, veel ilusamate inimestega lõpetamise päevast ☺️:19.06.2018 #EV100

KÄTS

KRISTIINA JA SAARA

SALME

TUULI

Mu kõige armsam sõbranna Carmen

                                                             

"LENNUK" 

         

Armsa isaga, ema pildistab

ALEKS

ANETT-MARII

                                                                                                                                                             
Mõtlesime pikalt, mida põnevat pärast õnnitlemist sugulaste ja sõpradega edasi teha või kuhu minna. Eks kõige lihtsam oleks nad lihtsalt olnud koju kutsuda. Samas, kodus olen tähistanud piisavalt erinevaid tähtpäevi ja maiustanud ema valmistatud hõrgutistega. Seekord, nii tähtsal päeval küpses geniaalne plaan. Pärast õnnitlemist suundusime Genialistide klubisse, kus asuvad Möku ja Göök. Nagu ka varem olen juba öelnud, siis suured ja uhked kohad mind ei kutsu. Mulle meeldivad väiksed omanäolised, kiiksuga kohad. Ja see koht... issand, seal näen alati nii lahedaid inimesi, kes tunnevad ennast vabalt ja mõnusalt, seal on super õhkkond. Mökusse võid minna kasvõi hommikumantlis ja keegi ei vaataks sind, kui veidrat tegelast hommikumantlis. Mis minu jaoks on veel VÄGA suur pluss- kõik toidud on vegan. Jah, alguses mõtled, et mingid kapsakotletid, et sööd ja kapsas krõmpsub hamba alla, aga see pole kaugeltki nii. Sa pigem sööd ja kui ei teaks, et pole liha, siis ei saakski aru. Ühesõnaga tellisime juba varasemalt toidud ära ja kogu Möku ning Gööki meeskond, kes aitas lauda organiseerida väärib erilist tänu. Koka poolt välja pakutud toidud olid lihtsalt IMELISED!!!!♡

Toiduks olid: Seenepasteedi ja hummusega leivakesed, vegan lõhega suupistevõileivad. Kapsa - kikerhernekotletid, ahjukartulid, grillsalat ja koorene ürdikaste. Magusaks maasika-juustukook.

Õnnitlemas käisid ka Märt ja Juss

Tallinna vanaema üllatas mind õlimaaliga, millel  portree minust

See on läbi, see on tehtud, nüüd on kõik. Üks tähtis etapp on nüüd läbi. Võin öelda, et olen edukalt lõpetanud põhikooli ja olen ametlikult Tartu Descartes'i kooli vilistlane. Uute kohtumisteni!
Gümnaasium ootab mind, edu meile kõigile!☺️
G