INDIA REIS

Nonii, mõned juba teavad, aga need kes ei tea, siis käisin jõuluvaheajal Indias. Räägin teile natuke oma reisist.

Igatahes- meie perereis sai alguse Riiast, sealt lendasime Tashkenti ja edasi India pealinna New Delhisse. New Delhis kaua ei olnud, need kaks päeva sisustasime templites ja muudes pühapaikades käimisega. Põnev koht oli Swaminarayan Akshardham. Edasi lendasime Mumbaisse. Kuna minu ema käis eelmisel aastal jaanuaris-veebruaris seoses CIF rahvusvahelise programmiga India koolisüsteemidega tutvumas, ootasid meid ees toredad inimesed, kes veetsid meiega aega ning võtsid meid oma kodudes lahkesti vastu, pakkudes öömaja ja maitsvaid India sööke. 

Mumbais käisime ühes suurimas slummis, Dharavi slummis, kus elanikkond üle 1 miljoni inimese.    Mis koht see slumm on? Kui koolis sõbrannadele reisimuljeid  rääkisin, siis ei teadnud keegi, mis on slumm. Wikipeedia ütleb nii: Slumm on linna vaene, halva hoonestuse ja puuduva heakorraga üleasustatud osa. Seda iseloomustavad juhuslikust materjalist (tavaliselt kartongist, vineerist, pappkarpidest, tahvelkivist jms) ehitatud elamud, infrastruktuuri (veevärgi ja kanalisatsiooni, sageli ka elektri) puudumine, üldine räpasus ja viletsus. Okei tunnistan, et mul oli mega suur eelarvamus, mõtlesin juba ette, et see koht on kindlasti õudne ja sinna ei taha väga minnagi. Kujutasin ette, et inimesed lihtsalt istuvad maas, nälgivad,kerjavad, on must ja räpane - no midagi sellist, aga noh emps vedas mu ikka sinna kohale, et tutvustada kultuuri ning elu-olu, sest slummides kokku mida on juba Mumbais üle 2000 elab 45% India rahvastikust. Indias elab 1 339 180 127 inimest.  Nüüd kui slummis reaalselt ise kohal olen olnud, tunnistan, et mulle tegelikult  hullult meeldis. Võib-olla kuna olen palju reisinud ja näinud erinevaid maid ja kultuure, siis olen harjunud mustusega tänavapildis ning minu jaoks ei olnud räpane ja ka kohati halvasti lehkav piirkond eriti üllatav. Pigem oli see üllatav, et seal kohapeal tegutseb üle 15 000 ettevõtte (õmblusfirmad, pagarikojad, taaskasutsfirmad, pottsepad, toitlustusettevõtted, poed, juuksurid jne). Slummi inimesed saavad nendes ettevõtetes töötada ja saavad selle eest raha, et elukoha eest renti maksta. Raskema töö tegijatel on natuke kõrgem palk, (nt kui pead terve päev kuumas ruumis viibima ja tegelema metallide sulatamisega, mis ilmselgelt pole tervisele hea). Mulle meeldisid igasugused käigud. Mõned käigud (tänavad) olid umbes ühe meetri laiused. Sealsamas kitsastel tänavatel, külg külje kõrval olid inimeste kodud, mõni ema pesi nõusid, lapsed tahtsid sulle five (plaksuga tere)teha. Inimesed pesid seal ennast otse tänaval, muideks nende jaoks on puhtus ja vesi väga tähtsad. Mul oli kogu sellest slummist enne reisi millegipärast imelik arvamus kujunenud aga tegelikult oli see ikka väga kaugel tõelisest elust-olust. Mulle meeldis, et nägin teistsugust elukeskkonda. Muideks slummis elavad inimesed on kõrgemal tasemel, paremal elujärjel, kui need kes tänaval elavad.

                                                                                                                                                  

Mumbaist 90km eemal asub kõrge mägijaam, kus kunagi oli salajane linn. Selle koha nimi on Matheran. Teatud maani saab autoga minna mööda käänulisi teid, kuid tipule lähenedes peab valima kas jalgsi liikumise või hobuse seljas ratsutamise.  valisime seekord hobustega liiklemise.  Hobustega käisime ilusad valitud vaatamispunktid läbi. Vahepeal oli selline tunne nagu oleks vanasse aega sattunud. Väiksed poed ja hobustega tulid kõik vastu. (nagu kauboid)

Pärast Mumbaid läksime jälle lennukisse ja lendasime Goasse, mere äärde. Puhkus võis alata. Me elasime nädal aega Lõuna-Goas renditud korteris Palolemmi ja Patnemi randade vahetus-läheduses, seal oli kõik eluks vajalik olemas, isegi bassein. Meie nautisime ranna mõnusid ja basseinis kastsime ennast üldjuhul ainult õhtul peale rannast tulekut. Mereni oli umbes kümme minutit jala ja sai ka tuk-tukiga randa sõita. Rahvast oli vähe, enamus inglise turistid. Toit hõrgutav, vaated muinasjutulised ja inimesed sõbralikud. 

Indias on lehm püha loom, lehmale ei tohi kuidagi  liiga teha ja lehma liha ei sööda. Mis oli naljakas oligi see, et lehmad olid igal pool. Kuna neid ei tapeta ja nad surevad loomulikku surma, siis ei piira ka keegi nende sünde. Näiteks suure liiklusega tänav kus autod, rollerid, tuk-tukid sõidavad ja järsku jäävad kõik seisma, sest üks lehm kõnnib rahulikult üle tee. Restoranist jalutab lihtsalt vasikas sisse. Kui ranna poole jalutasime, siis nägime kuidas lehm juurvilja poest sibula pihta pani ja ära sõi. Lõpuks harjusin täitsa ära nende lehmadega ja imelik oli kuidagi, kui ühtegi lehma restorani ees head suutäit ootamas ei leidnud. :)

 

Toidust nii palju, et kõik oli mega hea. Saime nii vürtsist kui ka natuke vähem vürtsisemat toitu. Sõime tänavatel, restoranides, kodudes ning ei kimbutanud meid ei ükski viirus ega kõhuhädad. Minu lemmikud on India köögist: samossad, võikana, küüslaugu naan, sibula krõpsud, dosa jne. Sööme neid ka kodus tihti, sest ema oskab neid toite valmistada ja tal tuleb see kokkamise pool hästi välja. Tegelikult on kõik toit Indias väga hea,veganiltele lausa paradiis, sest kõik on värske ja maitsev. 

Kohalik turg

Kokkuvõtteks ütlen, et reis oli super lahe, sain näha kultuuri, nii suurlinna melu kui vaesemat piirkonda. Käisin mägedes ja sõprade pool kodus, nägin pulmatseremooniat, pühakodasid, sõitsin rongiga ja nautisin lihtsalt mere ääres puhkamist. Olen tänulik oma vanematele, kes meile vennaga juba aastaid on maailma näidanud ja nüüd ka Indiasse kohale viisid. Soovitan Indiaga tutvuda, sest see on lihtsalt koht, kus peab ära käima - kas just kultuurišokk aga elamus omaette kindlasti. Öeldakse, et on kahte liiki tundeid peale India külastamist - kas meeldib hullult, või ei taha enam kunagi Indiasse tagasi minna. Mina lähen sinna veel kunagi kindlasti tagasi.

G